Maripuu: quick changes in state taxes should be out of the question (E24.ee, in Estonian)

04 May 2009

According to the Senior Partner of Redgate Capital Veikko Maripuu, the main reason for the Estonian economic collapse is not the tax system but the current account of the balance of payments. Over the last five years direct investments in Estonia have been replaced with short term investments in affiliates of the Scandinavian banks in Estonia.  This short term supply of money created an imbalance in the economy.

To restore the balance we need to improve our competitiveness, seek new direct investments and increase exportation.  Enterprises and entrepreneurs are the ones to ensure Estonia's economic growth. Increasing sales tax is not the way to do that. If the government needs to raise taxes, then it should be a consumer related or real estate related tax.

In the next few years the President, the government and the local authorities should acknowledge companies and entrepreneurs that have a significant role in increasing exports. Increased exports will ensure Estonian wealth in the long run.


Kriisiaja otsustel on riigi tulevase konkurentsivõimele äärmiselt oluline mõju

Erinevalt mitmete poliitilistest jõudude kinnitusest ei ole maksusüsteem Eesti tänase kukkumise peamine põhjus. Maksude muutmine kiirkorras ning üksikotsused maksunduses peavad olema välistatud ja selles protsessis tuleb populismi vältida niipalju kui mõistuspäraselt võimalik.

Tänaseid eelarve- ja majandusdebatte jälgides jääb mulje, et Eesti valitsus tegutseb kui usin tuletõrjeüksus, kes kustutab väljakutsete peale kartmatult ja mehiselt tuld. Kuid samavõrra tundub, et nii valitsuses kui avalikus sektoris tervikuna on lood kehvad koostöö ja tulekahjude edaspidise vähendamise osas.

Juba paar aastat tagasi, mil Eesti majanduskasv küündis mitmekohaliste numbriteni oli võimalik hinnata, et selline tempo ei kesta kaua – laenuturu tasakaalustamatus ja kodumaise tarbimise kasvutempo olid selleks liiga massiivsed. Paralleel spordist – võhma saab pikaajaliselt arendada, kuid kümmet kilomeetrit ei jookse saja meetri tempoga isegi Keenia imemehed, valgetest inimestest rääkimata.

Eesti hoog baseerus aga väga kõval dopingul – selleks oli ebaharilikult odav ja massiivne välisraha. Võta sportlaselt doping ja pikas jooksus kukub kokku ka kümne kilomeetri tavapärane tempo, saja meetri sprindikiiruse hoidmisest rääkimata.

Kui lõpuks ka valitsuse tasemel saabus arusaamine, et Eesti jaoks on käes kehvemad ajad, tuli ilmsiks järgmine häda –professionaalsust on nappinud mitte ainult suure pildi hindamise, vaid ka valikute ettevalmistuse faasis.

Millega tegelevad riigi rahanduse eest vastutajad?

Riigi tulude planeerimisel on hulk nüansse – mõnede sektorite areng toidab rohkem otseseid, teised kaudseid makse, mõned tulud on rohkem seotud tarbimise, teised jälle investeeringute mahuga. Kuid suures osas sõltub riigi tulude laekumine nominaalsest majanduskasvust.

Siiski pole rahandusministeerium ja valitsus suutnud Eesti majanduse kukkumisele adekvaatselt reageerida – uute majandusprognooside väljahõikamine tuleb riigi rahade planeerimise seisukohalt ikka kui suur üllatus.
Valitsuselt ei saa nõuda, et seal tegutseks salapäraselt võimekad nõuandjad, kes peaks täpselt teadma, milliseks kujuneb majanduskasv kolmandas, järgmise aasta esimeses kvartalis või mõne eesoleva aasta peale kokku.

Kuid miks ei toimu ennetavalt erinevate stsenaariumide läbimängimist ning miks see ei ole jätkuv protsess. Mis juhtub riigis juhul, kui nominaalne majanduskasv kukub pluss kuuelt nulli. Nullilt miinus viieni, jne. Miks peame baasstsenaariumist erineva majanduskasvu ennustuse korral leidma valitsuse iga paari kuu järel olukorrast, kus suur segadus algab jälle otsast peale?

Näiteks pankade puhul on erinevate majandusarengu stsenaariumide läbitöötamine ja mõjude hindamine finantstulemustele suhteliselt elementaarne protsess. Riigi puhul aitaks selline stress-testing hinnata, kui palju laekub riigile konkreetses majandusolukorras tulusid ja seeläbi planeerida tegutsemine pikema aja peale ette.

See aitaks ära hoida kiirkorras tehtud sunnitud otsuseid, mida kabineti liikmed peavad tegema paari päeva jooksul. Nii ei saa keegi olla kindel, kas need otsused, mis tehakse kabineti istungil väga lühikese otsustusaja jooksul ja suure surve all – ning milles saavutavad eelise tugevama närvikavaga, võib-olla ka nahaalsemad ministrid – on Eesti jaoks head otsused.

Kärped  ja alternatiivsed valikud

Viimaste aastate väga hoogne kulude kasvatamine tähendab, et avalikus sektoris on veel kindlasti ruumi kärbetele. Ettevõtjad ja eraettevõtted saavad vajadusel tehtud nii 20 kui 40-protsendilised kärped ning tegelevad samal ajal ka tulude suurendamise võimaluste otsimisega. Kes sellega hakkama ei saa, see varsti enam selles valdkonnas ei pruugi tegutseda. Avalikus sektoris peaks tegema sarnaselt – kes muutund olukorras ülesannetega hakkama ei saa, vabastab oma koha. Valitsuses peaksid selle eest eelkõige vastutama rahandus- ja peaminister.

Kuid eelnevate aastate jooksul tasakaalust oluliselt nihkunud majandus ei luba tõenäoliselt lootma jääda ainult kärbete peale. Ja tõsi on, et ehkki valikud on kehvad, on ruumi ka muudele meetmetele. Jah, stabilisatsioonireserv ei jää puutumata, kuid reservide kasutamise kriteeriumid tuleb väga selgelt määrata – kuhu seda raha kulutatakse, mis viisil tulevikus reserve jälle suurendama hakatakse. Jah, Euroopa Investeerimispanga poolt selgelt alla turuhinna pakutava intressimääraga laenude kasutamine võib täna, kus Eesti jaoks teised investorid on sügavalt skeptilised – olla otstarbekas samm. Selliste laenude tingimused tuleb teha läbipaistvaks ja arusaadavaks ning laenude võtmise otstarbekus, laenude maksimumsuurus ja eelkõige laenude kasutamise valdkonnad peavad olema aga hästi põhjendatud otsus.

Üks enim tasakaalustatud debatte vajav teema on seotud maksudega. Maksude muutmine kiirkorras ning üksikotsused maksunduses – olgu selleks mõne üksiku maksu kiirkorras tõstmine või langetamine – peavad olema välistatud ja selles protsessis tuleb populismi vältida niipalju kui mõistuspäraselt võimalik.

Praegune maksupoliitika ei ole Eesti tänaste hädade põhjus

Erinevalt mitmete poliitilistest jõudude kinnitusest ei ole maksusüsteem Eesti tänase kukkumise peamine põhjus. Kui oleks, siis oleks põhjuseks liiga (sise)tarbijasõbralik maksupoliitika, kuid see oleks liiga kergekäeline järeldus.

Põhjuseid tuleb otsida Eesti maksebilansist. Viimase viie aasta jooksul on Eestisse tehtavad otseinvesteeringud loovutanud oma koha – ja suurelt – lühiajalistele investeeringutele, milleks olid Skandinaavia pankade laenud oma siinsetele tütardele.

Ka otseinvesteeringute struktuur on muutunud. Kui varem olid need pea täielikult uued investeeringud, siis sel sajandil on hüppeliselt kasvanud need summad, mida Eestis tegutsevad välisettevõtted on Eestis teeninud, kuid pole veel Eestist välja viinud – ka sellised summad kajastatakse otseinvesteeringute all.

Investeeringud ja eksport. Ja veelkord eksport

Seega Eesti praeguse majandusseisu pole esile kutsunud mitte meie maksusüsteem vaid totaalne tasakaalustamatus, millele pani aluse oma olemuselt lühiajaline raha meie majanduses. Lisaks globaalsele surutisele, mis andis oma osa alates eelmise aasta lõpupoolest.

Mis tähendab seda, et senist  tasakaalustamatust tuleb tulevikus oluliselt parandada – see tähendab konkurentsivõime parandamist, uute otseinvesteeringute ligimeelitamist ja ekspordi kasvu. Seega ka maksude võimaliku muutuse korral tuleb eelkõige vaadata selle eesmärgi esiplaanile seadmist.

Mõistlikku lahendust ei saavutata nii, kui keerame otsestele maksudele mõned head protsendid juurde või kehtestame astmelise tulumaksu. Ka Eesti-sisese tarbimise kasvatamine ei anna, vähemalt sellises maailmas nagu me seda tunneme – avatud piiridega üha globaliseeruv maailm – piisavalt alust Eesti (pikaajaliseks) majanduskasvuks. Ettevõtlus ja ettevõtjad – nii Eesti enda omad kui ka on välisinvestorid – on need, kes peavad tagama Eesti suutliku majanduskasvu. Ettevõtlust pärssivate maksudega on seda kindlasti palju raskem saavutada. See tähendab, et sellises perspektiivis kuuluks eelis pigem otseste maksude vähendamisele. Ja kui ei saa kuidagi teisiti kui tuleks ette võtta ka mõne maksuliigi tõstmine – siis sel juhul olgu see parem tarbimisega või kinnisvaraga seotud maks.

Alates Eesti iseseisvast majandusarengust on Eesti jooksevkonto olnud negatiivne, ka see ei saa enam pikalt samamoodi jätkuda. Konkurentsivõime ja ekspordi teemat tuleb silmas pidada maksusüsteemi ehitamisel, ettevõtluse meetmete väljatöötamisel, haridussüsteemis ja mujal. Ükski meede pole liiga palju, rõhutama peaks ka pehmete väärtuste tähtsust. Konkreetse ettepanekuna võiks Vabariigi Presidendile ning valitsusele, kuid ka kohalikele omavalitsustele teha ettepaneku paari järgneva aasta jooksul majandusvaldkonnas senisest tunduvalt enam tunnustada olulist ekspordipanust näitavaid ettevõtteid ja ettevõtjaid.

Paari järgneva aasta jooksul võib-olla ainult neid.

Kui üldse midagi, siis Eesti jõukuse pikas perspektiivis tagavad mitte laenud ja hoogne sisetarbimine vaid eksport.